Gruusia ja Armeenia + Venemaa
Nagu Ele reisikirjast http://eleherronen.com/reisikiri/ selgus toimus motomatk kahes grupis, et ladusamalt liikuda. Üpris tihti läksid gruppide teed lahku ning nähti erinevaid asju mida õhtul kokkusaades muljetati.
Meie - Villu ja Raile olime teises grupis ehk sinihambulised. Grupis sõites käis side vahendusel 6 inimese vahel selline möla, mis oli omaette kuulmisväärsus :-). Käesolev reisikiri loodetavasti väga palju ei korda Ele oma, vaid pigem täiendab ning tutvustab neid paiku ja olukordi, kus meie viibisime. Tõenäoliselt saaks sellest reisist 12 reisikirja kuna inimesed hargnesid ja igaühel oli midagi põnevat näha.
Olgu veel öeldud, et tegu oli meie pulmareisiga! Päris paljud mõtlesid, et oleme natuke napakad, et kahekesi läheme Armeeniasse ja seda veel Yamaha XT-ga. Seda enam, et sõit toimus mööda kitseradu ja enduuroasfaltteid.
B grupp Venemaa avarustes. Vasakult Marek, Villu, Raile, Upitaja, Andres ostab virsikuid ja Erki teeb pilti.
Meie - Villu ja Raile olime teises grupis ehk sinihambulised. Grupis sõites käis side vahendusel 6 inimese vahel selline möla, mis oli omaette kuulmisväärsus :-). Käesolev reisikiri loodetavasti väga palju ei korda Ele oma, vaid pigem täiendab ning tutvustab neid paiku ja olukordi, kus meie viibisime. Tõenäoliselt saaks sellest reisist 12 reisikirja kuna inimesed hargnesid ja igaühel oli midagi põnevat näha.
Olgu veel öeldud, et tegu oli meie pulmareisiga! Päris paljud mõtlesid, et oleme natuke napakad, et kahekesi läheme Armeeniasse ja seda veel Yamaha XT-ga. Seda enam, et sõit toimus mööda kitseradu ja enduuroasfaltteid.
B grupp Venemaa avarustes. Vasakult Marek, Villu, Raile, Upitaja, Andres ostab virsikuid ja Erki teeb pilti.
Venemaa kohutab oma suuruses. Kõigepealt kohkus ära Upitaja KTM. Olgu öeldud, et selliseid KTM kokku-lahti üritusi oli peaaegu 3. Nimelt kolmandal korral tegi Upitaja ise paanikat ja vajutas keset linna suretinuppu, mida ta pole kunagi kasutanud. Kukalt kratsides avastasime, et kaitsmed on terved ja tõdesime, et varem näpitsatega läbikärsatatud lambda küttekeha oli õige diagnoos.
Upitaja oli kogu selle kodustehtudmootorratta jama ümber vana rahu ise. Olgu öeldud ka see, et KTM-il kadus juba Luhamaal sidur ära. See aga ei seganud 8700 km-st trippi tegemast. Tankimise ajal tuli lihtsalt siduri õli ka valada.
Külastasime ka Beslani koolimaja, kus toimus 1. sept. 2004 pantvangikriis. http://en.wikipedia.org/wiki/Beslan_school_hostage_crisis
Väga raske aura oli kogu selle kooli territooriumil. Võimla, kus inimesed kinni olid on säilinud sellisena nagu ta jäi. Ümber on ehitatud metallist ja betoonist sarkofaag.
Väga raske aura oli kogu selle kooli territooriumil. Võimla, kus inimesed kinni olid on säilinud sellisena nagu ta jäi. Ümber on ehitatud metallist ja betoonist sarkofaag.
Venemaal on suured ummikud, väga suured. Siis, kui teepervel ka ummik tekib ja põllu mõni mägi ära blokeerib tulevad appi kohalikud kutid. Edasi peab ju saama :-).
Pildil olev kutt „Jänestega Jawaga“ juhatas autosi raha eest läbi mägikülade ummikust mööda. Meie haakisime sujuvalt sappa ja saime esimese enduurolaksu. Pluss vaatepilt kuidas autode kolonn mööda kitserada ja põlde ummikust kõrvale hiilib.
Pildil olev kutt „Jänestega Jawaga“ juhatas autosi raha eest läbi mägikülade ummikust mööda. Meie haakisime sujuvalt sappa ja saime esimese enduurolaksu. Pluss vaatepilt kuidas autode kolonn mööda kitserada ja põlde ummikust kõrvale hiilib.
Muidu nagu Venemaa ikka Ladad ja Eeslid segamini.
Piiriületus läks sujuvalt ning saabusime Stepansmindasse, kus A grupp oli meile kodumajutuse sebinud ja end sisse seadnud.
Gruusia tervitas meid hingematvate vaadete ning kurviliste teedega. Üks lahedamaid vaatepilte selles linnas oli lehmakarja koju ajamine. Lehmad tulid mägedest alla lüpsile ja iga tädi ja poisike teadis millisesse hoovi lehm peab minema. Lehmakoogid ja asfalt koos, lahe.
Gruusia tervitas meid hingematvate vaadete ning kurviliste teedega. Üks lahedamaid vaatepilte selles linnas oli lehmakarja koju ajamine. Lehmad tulid mägedest alla lüpsile ja iga tädi ja poisike teadis millisesse hoovi lehm peab minema. Lehmakoogid ja asfalt koos, lahe.
Suundudes läbi Gruusia hakkas Villul jälle bensiin otsa saama (XT paak 15l). Suundusime lähimasse linna. Küsisime politseilt, kus tankla on: „Ei tanklat siin pole, aga sealt nurga tagant poest saab osta“. Poe tagaruumist toodigi 5l pudeliga tundmatu nimega bensiini.
Sel õhtul me teise grupiga kokku ei saanud. Leidsime ilusa laagripaiga jõetammi ääres. Nägime eemal kohalikke pikniku pidamas. Küsisime kas võime siin kõrval ööbida? Õige pea kutsuti meid kõiki peolauda, kus saime paljukiidetud külalislahkust ning maitsvat toitu tunda. (Huvitav miks täna poest õhtusööki pidime sebima)
NB Tegemist oli töötu perekonnaga.
NB Tegemist oli töötu perekonnaga.
Lauale pandi ka arvatavasti parim kodukootud konjak maailmas
Keset mingit linna otsustasin rehvi parandada. Tuli välja, et Antoni GS-il on kõige parem/lamedam seisujalg rehvi mahasurumiseks veljelt. Elagu BMW!
Fännklubi vasakul. Paremal, redeliga Kamza kastis parandas ühe käega mees elektriliini. Tänuks suruõhu eest Kamza kompressorist väike Vana Tallinn mehele, vastutasuks vennasrahvale- 2l tšatšat. Elu neil siin Gruusias nagu hernes, muutkui veereb ja veereb :-)
Jänes leiab sõpru kõikjalt
David Gareja http://en.wikipedia.org/wiki/David_Gareja_monastery_complex
Koobaste juures naljatasime Upitajaga, et hommikul võtab tema punase raja ja mina valge
Koobaste juures naljatasime Upitajaga, et hommikul võtab tema punase raja ja mina valge
Vaade Azeri ja Gruusia piirile oli muljetavaldav. Vasakul Azer paremal Gruusia.
Kõige siledam telkimise plats.
Kas kuskil mujal maailmas on võimalik hambaid pesta sellise vaatega?
Ohooo koerad valvasidki meie laagrit öö otsa.
Tibilisi poole suundudes nägime veel koduloomi. Uskumatu on kilpsi vabas looduses näha.
Enne linna andsime lõpuks oma virsiku isule alla ja tegime peatuse. Proovisime esimest korda elus ka küpseid viigimarju.
Kesk-Eesti turistid Tibilisi pargis.Üldiselt oli kesklinn peaaegu euroopalik, avastamist oleks seal veel küllaga.
Armeenias külastasime köisraudteed, mis ühendas mäe otsas asuvat linna ja all asuvat tehast. Raudtee ja vagun tundus olevat aastate eest kuskilt Austria suusakeskusest mahakantud. Pilet maksis 100 grahmi. 1 eur=540 grahmi.
Sevani järve ääres tekkis hirmus suitsukala isu, mis sai koheselt rahuldatud. Lisaks pakuti kohustuslikku konni. Vasakul üleval oleva Niva klaasid on ehe näide, kuidas ühe auto klaasid peavad olema sealmail toonitud. Kaasaarvatud esiklaas :-)
Otsustasime Erkiga puhkuse puhul Sevani järves väikse supluse teha kuna ujumisvõimalused olid Armeenias harvad. Tõenäoliselt olime ainsad inimesed vees sel päeval. Polnud teab, mis palav seal mägedes. Upitaja kartis vett ja ronis oma Katjaga hoopis mäe otsa.
Minu jaoks on armeenlased parimad liha valmistajad (kuigi seal söögikohas olev punnis kõhuga šašlõkitädi ei äratanud eriti usaldust). Liha paistab pildiltki isuäratav. Kusjuures juttude järgi valmistatakse liha sealmaal ilma erilise marinaadita kõigest ohtra sibula, soola ja pipraga.
Kui Gruusias ostsime pudeliga bensiini, siis Armeenias oli level teine. Kõigepealt ütlesid liitrite arvu. Seejärel lasi vana nurga taga ämbri bensiini täis, võttis lehtri ja valas paaki. Tegemist oli profiga, ühtegi tilka ei läinud maha erinevalt tavalisest tankimisteenusest, mis sealkandis on populaarne (2. pilt)
Kohalikud peavad sõjaplaani. Neil mõlguvad umbes sellised tüüpmõtted peas: kust te tulete, kui kaua ja mitu km olete teel olnud, milline ratas kõige võimsam on, mis on tippkiirus, palju maksab...
Selliste tööealiste meeste „tikumist“ näeb poodide ja tanklate juures.
Mehed olid lahkesti nõus ka meie rattaid valvama. Me küsisime neilt: "Aga, kes teid valvab?“
Selliste tööealiste meeste „tikumist“ näeb poodide ja tanklate juures.
Mehed olid lahkesti nõus ka meie rattaid valvama. Me küsisime neilt: "Aga, kes teid valvab?“
Tegime õhtul Upitajaga ka väikse sõidu. Muidu vaeseke jääbki üksi mägiteid ahmima. Üleval mäe otsas tuli ka vastu Lada "Tot sto nada"
Mägedes sai värsket mäevett võtta, veevõtukohti oli kõikjal.
Juhuslikult leidsime lõunasöögikohaks NSVL teemalise koduresto.Terve pere pandi tööle- perenaine jooksis poodi midagi tooma, peremees hakkas verivärsket lammast tükeldama, poeg grillis, SUPER.
Kui me sööki ootaisme ja sõime pani peremees omaalgatuslikult taustaks meile Youtube`st Eesti Laul 2013 käima. Me olime muidugi hämmingus ja tuju oli hea.
Kui me sööki ootaisme ja sõime pani peremees omaalgatuslikult taustaks meile Youtube`st Eesti Laul 2013 käima. Me olime muidugi hämmingus ja tuju oli hea.
Armeenias sattusime ka ühe toreda mäe otsa, kust viis alla väike teejupp. Tegime rõõmsalt mäe otsas pilti, aimamata mis meid ees ootab.
Otsustasime laskumisele Railega kõige ees minna kuna olime kõige raskemad ja aeglasemad. Raile kõndis nii mõnegi kurvi jala kuna kahekesi sealt alla tulla oleks enesetapp. XT-l kuumenesid pidurid üles ja korra toetasin lenksu vastu teed, kuigi tsikkel oli vertikaalne :-) (kahju, et pilti pole sellest kraav-teest).
Alla jõudes ostsime külamuti käest karusmarju ja ootasime teisi. Jõudsime juba muretsema hakata kuna kedagi järgi ei tulnud. Äkki oli „wrong turn“ meil endil. Teel oli ka kahtlane tõkkepuu mille kõveraks tegime. Lõpuks siiski saabusid üksteise järel mootorratturid, kes olid kuumast vilisevad ja näost punased, kui peedid. Seiklus kogu eluks.
Meghri linna edasi liikudes tõmbas teele ette üks must Mercedes. Pikka juttu meestel polnud. Teie olete kurjategijad. Sõidate LK alal märkidele vaatamata, lõhute tõkkepuid, kuigi tel nr on peal. Meie muidugi mingeid märke ei näinud ja ega neid ei olnudki. Tõkkepuul siiski oli silt, kuid küla suunas mitte mäe pool, ilmselgelt sealtpoolt keegi ei tule peale mootorratturitest eestlaste. Kohalikud arvasid, et seal ei saa tankigagi sõita.
Asi lõppes meile 15000 Grahmiga ja tõkkepuu keevitati ära. Kuigi mainisime, et keevitage hiljem, ka teine grupp on tulemas. Ka teine grupp sai värskelt keevitatud tõkkepuud väänata ja raha maksta.
Õhtuse poekäigu juures vajus nagu alati kamp mehi uudistama. Upitaja soovis enne poodi minekut lastele kommi anda, keegi ei julend võtta. Andis siis kommid kohalikele meestele, et need jagaks lastele. Poest tagasi tulles matsutasid suured mehed ise kommi, lapsed vesise näoga pealt vaatamas.
Upitaja noomis mehi :-)
Asi lõppes meile 15000 Grahmiga ja tõkkepuu keevitati ära. Kuigi mainisime, et keevitage hiljem, ka teine grupp on tulemas. Ka teine grupp sai värskelt keevitatud tõkkepuud väänata ja raha maksta.
Õhtuse poekäigu juures vajus nagu alati kamp mehi uudistama. Upitaja soovis enne poodi minekut lastele kommi anda, keegi ei julend võtta. Andis siis kommid kohalikele meestele, et need jagaks lastele. Poest tagasi tulles matsutasid suured mehed ise kommi, lapsed vesise näoga pealt vaatamas.
Upitaja noomis mehi :-)
Järgmiseks ööbimiskohaks leidsime endise reaktiivlennukite lennuvälja, kust viimane lennuk tõusis arvatavasti vene aja lõpus. See koht oli ka kõige siledam telkimisala Armeenias.
Ülemisel pildil on õhtuse discoteegi „kõrvalmõju“. Alumisel pildil discoteek, mis asus umbes samas suures kohas nagu Kambja.
Järgnevalt üks kohustuslik turistikas, läksime Tatevi köisraudteed nautima. Raudtee oli pikk (5 km) ja kulges üle kahe oru. Sõit võttis aega kokku pool tundi.
Pilet maksis 4000 kohalikku.
Pilet maksis 4000 kohalikku.
Vaade oli muidugi vaatamisväärsus. All pildil olevat käänulist uss-teed pidi jätkus sõit edasi Yerevani poole. Pilt on tehtud vagunist mis on ca 300m maast.
Yerevani jõudes, otsisime esimese asjana majutuse.
Kahjuks ei leidnud sobivat majutust kogu meie seltskonnale seega meie B-grupina, sebisime endale katusekorteri ja teistele jäi linnas olev hostel.
Läksime kohe peale asjade lahti pakkimist linnapeale. Takso sõit maksab 1,3 €. Kõik taksojuhid on sõbralikud ja jutukad. Põhiline keel on vene keel.
Kahjuks ei leidnud sobivat majutust kogu meie seltskonnale seega meie B-grupina, sebisime endale katusekorteri ja teistele jäi linnas olev hostel.
Läksime kohe peale asjade lahti pakkimist linnapeale. Takso sõit maksab 1,3 €. Kõik taksojuhid on sõbralikud ja jutukad. Põhiline keel on vene keel.
Käisime kahekesi Yerevani loomaaias, mis oli suhteliselt väike.
Karud ja muud loomad vaadatud suundusime 1 km kaugusel loomaaiast olevasse veeparki. Pilet maksis 8000 kohalikku. Ka Marek, Anton ja Sten ühinesid meiega.
Pildil üks valge mootorratturhiir.
Karud ja muud loomad vaadatud suundusime 1 km kaugusel loomaaiast olevasse veeparki. Pilet maksis 8000 kohalikku. Ka Marek, Anton ja Sten ühinesid meiega.
Pildil üks valge mootorratturhiir.
Hommikul ärgates oli esimene missioon minna madratsit ostma, kuna meie mõlemad madratsid andsid otsas. Ka Elel ja Karul oli sama mure. Lõunal ületasime Gruusia piiri. Õhk oli jahedam, 17kraadi.
Ööbisime jälle kõrgustes.
Järgmisel hommikul ärgates avanes meile vaatepilt karjusest, kes karjatas oma 200 pealist lambakarjust meie telkide vahelt koju. Osad karjused olid sealmaal nagu muinasjutus - kõvera kepi ja kuuega.
Ööbisime jälle kõrgustes.
Järgmisel hommikul ärgates avanes meile vaatepilt karjusest, kes karjatas oma 200 pealist lambakarjust meie telkide vahelt koju. Osad karjused olid sealmaal nagu muinasjutus - kõvera kepi ja kuuega.
Sel päeval otsustasime koos Mareki ja Steniga võtta suuna Batumisse. Läbisime oma teel Adjara piirkonna, mis on üks ilusaimaid Gruusias. Nagu Šveitsi mägiküla, oma ilusate kuuse-männimetsade,metsaonnide ja mägiteega. Kindlasti meie lemmiktee.
Batumis oli hotelli väga raske leida. Soovisime oma mesinädalatele kohast laiavoodiga ilusat hotellituba. Leidsime selle lõpuks kaheks ööks 3,5 km kaugusel linnast, otse mere ääres, kõigest paarisaja € eest. (Ikkagi mesinädalad :) )
Hommikul oli esimene mõte peale hommikusööki minna musta mere äärde. Vesi oli soe aga soolane ja väga tormine. Ujuda ei saanud. Esimene suurem laine lõi mind pikali ja järgmine laine viis kohe vee alla ja rannast kaugemale. Minul oli ujumisisu läinud. Aga tehtud sai.
Batumis uurisime ka kardaaniga jalgratast
Hommikul saime teistelt teada, et A grupp läheb Stepandsmindasesse ja ega meilgi midagi üle jäänud. 400 km tuld.
Teel oli erakodselt palju sigu ja lehmi. Antonil tekkis mõte ühe ilusa seaga tutvust teha. Kohe nii, et tappis teise kogemata ära ja kukkus ise lenksu kõveraks ja jala valusaks.
Ärkasime vara ja hakkasime kodu poole sättima. Tegime kaks gruppi. Kiire grupp (jõuab reedeks koju) ja aeglane grupp (jõuab laupäevaks koju). Ja siis oli veel Ele ja Karu gupp.
Viimane hommikusöök Stepandsmindases.
Viimane hommikusöök Stepandsmindases.
Oli Villu sünnipäev. Ööbisime ühe kristallselge jõe kaldal, koos verejanuliste sääskede, vene noorte, Tequila ja vette hüppe köiega. Kohalike keeles oli see tarzanka.
Õhtu lõpetasime Villu unistuste kohaselt männimetsas, järve kaldal. Unistus tekkis sellest, et pidevalt ümbritses Venemaa teid üks puugivõsa või stepp
Kodus. Väsinud, aga õnnelikud.
Kokkuvõttes oli see üks meeldejäävamaid ja seiklusrohkemaid reise. Gruusia võlus oma mägede ja inimestega, Armeenia seevastu looduse ja teedega.
Ootame põnevusega järgmist matka!
Ootame põnevusega järgmist matka!