Kesk - Aasia 2015
Eesti-Venemaa-Kashastan-Kõrgesztan-Tadžikistan ja tagurpidi tagasi. Kokku 15000 km
Planeeritud aeg 24.07-23-07. Tegelikult olime 20.08 kodus. Koduigatsus oli nii jõhker :-)
Selles matkas osales 6 sõpra.
Kuldsete kätega asjaajaja Priit,
ratas Honda Transap
ratas Honda Transap
Matkasell kuubis - Karu,
ratas Yamaha XTZ 750
Reisikirja kirjutaja Villu,
ratas Yamaha XT 660 R
Anektoodivestja-igavusepeletaja Erich,
ratas Honda Transalp
Vedur-raamatupidaja Jänes,
ratas BMW 800 GS
Vedur 2 - mehaanik Erci,
ratas Yamaha XT 660 Z
Kuna Priit töötab Venemaal pakkus ta välja meile esimese ööbimiskoha, 400 km piirist. Malaja Višera nimelises linnas ootas meid ees majake, kus oli ka teisi Eesti mehi. Oli veel väga kodune: eesti toidud, eesti telekanalid, internet. Imelik oli ainult saekaatri õuel seisev tutikas Kamaž :-)
Šlaager no 2. Vältisime Moskva ringteed ja sõitsime külavaheteede kaudu Moskvast mööda. Õhtuks jõudsime ilusa järve äärde, teisel päeval eriti kilomeetreid ei kogunud ja kõik olid veidike ärevad homse kilometraaši suhtes. Sai ka esimesed käntsud kätte Venemaa savimuda peal, veidike uppis olid ka kohalikud oma Ladadega seal :-) Vene hing peab ikka autoga letti saama, st järve kaldasse.
Sõitsime Astana trassil ning äkitselt keegi märkas, et me pole veel nii pikalt ühel ja samal trassil sõitnud. Nimelt hakkasid kilomeetripostid kangesti meie sünniaastaid meenutama. Villu sai esimesena pidama 1985. Priit sõitis kaugele edasi, ajast tagasi.
Esimene laager Kazahstanis. Nagu igas laagrikohas pidi ka selles järv olema, motomees tahab pesta. Kuid hoopis selle järveni viiv tee oli huvitav. Jess lõpuks on Männikul ukerdamisest kasu ka.
Laagris ristiti Villu madrats Jack O`Neil-i omaks, aga sellest hiljem.
Jõudsime Astanasse. Linn, mis on ehitatud linnaks. Laiad tänavad, läbimõeldud planeering, uhked klaasis ja marmorist majad. Eriline koht kuhu naisega linnapuhkust veetma minna.
Praktiliset kõik autod on taksod (tegelikult tavalised inimesed) on nõus sind 500 (2,5 eur) tenge eest ära viima, kuhugi (google maps aitab ka neid). Käisime kohalikus restos kohalikku toitu söömas. Seal oli kõik "Very nice !!!"
Reston nägime ka ühtlasi puhast karujälge. Tualettidega on üldse nendes maades äärmusest äärmusesse :-)
Hotellis oli check out kell 7.00. Ei ole euroopa.
Esimesed sekeldused miilitsaga. Esimesel pildil jäid Erci ja Villu kiirusega vahele. Mäletan, et küsisin Ercilt kas siin on asula? Erci: "Ei siin on ju neljarealine ja mingi mõtetu küla ääres" ja sõitsime sajaga edasi. Õige pea keeraski miilits risti teele ette ja väitis, et sõitsime 75 km/h. Meie strateegia oli inglise keeles rääkida. See isegi arvatavasti õnnestus kuna peale meie soigumist miilitsale "Show me the speed?" miilitsa jutta hakkas muutuma. Nimelt polnud ta radalil meie kiirust suutnud fikseeridagi. Miilits: "Kas teil kommi, sigarette või viina on?" Selle jutu peale unustas Erci ära, inglise keeles rääkimise ja pakkus neile lahkesti Vana Tallinnat, soravas vene keeles rääkides. Erci tõi oma pudeli ära. Teine ment vaatab mulle otsa- "Aga mina, mulle tood kaks". Viisin talle kaks väiksemat vanakest ja tsau pakaa. Mendid itsitasid vanakaid nähes küll nii nagu oleks väikselt poisilt kommi ära võtnud :-)
Samal päeval teine sekeldus nii odavalt ei lõppenud. Pideva joone ületamine nendes riikides on kõige hullem rikkumine üldse (raudtee on ka püha). Nimelt sõelusid kõik rekkade kolonnist mööda ja 3 esimest nabiti kinni. Erich ka nende seas, kuid tema joont ei ületanud. Taheti Karule ka järgi sõita, kuid õnneks loobuti. Villu tegi mendi kõrval möödasiõitu ja jäi rekka varju :-). Raha hakati küsima 200 eur näo pealt. Peale suurt tingimist ja karjumist saadi 50 eur nägu minema.
Üldiselt oli Kaz keskmiselt iga 100 km tagant patrull, ristisime selle riigi Mendistaniks. Tegelikult on nii, et kui ei riku midagi siis ei torgita ka. Kuid proovi sa neid 1000km sirgeid 100km/h kulgeda või tossava Kamazi taga hinge kinni hoides sõita kuna pidev joon on mingi järgmised 5 km.
Kohtusime kohaliku motomatkajaga, Sarikuga. Mees oli kolme kuu pikkusel motomatkal ja meid nähes vaid 250 km kodust Almatõst. Ostis Valgevenest omale sellise asfaldi mootorratta ja läks Venemaale sõpru külastama. Kokku tuli 24000 km.
Vahetasime tel numbreid ja kui abi vaja pidime helistama. Abi läks vaja ja kohe järgmise kurvi taga. Nimelt suutis Priit jälle pidevat joont ületada ja kohe oli miilitsal pihus. Sarik sõitis veel meiega koos ja rääkis Priidu välja (a`la need on minu sõbrad ja lase minna). Sealt tuli ka kuldne soovitus miilitsate kohta, "Ärge andke mingit raha ja nõudke paberil ametlikku trahvi ja kui lube tahetakse, andke ära ja laske ajutised load kirjutada."
Sarik kutsus Almatõs meid oma motoklubisse öömajale ja lubas järgmine päev meile linna näidata.
Jänx, Priit ja Sarik sõitsid Almatõ suunas ees minema, kui äkki Karul juhtus midagi.
Tikksirgel, kuival teel ja 40C kuumuses hakkas Karu ratas sõitma nagu jääl. Tagaratas oli õline ning ülilibe. Nimelt andis veovõlli keere järgi ja tutikas ketirattamutter tuli lahti. Omakorda tuli lahti tähiku tagune puks, mis keti kaudu lahmas tagaratta õliseks. Varjant oli Sarikule helistada, jälle.
Telefonid olid kõigil kinni ja pidime ise lahendusi leidma. Erci sõitis tagasi söögikohta ja leidis Kaz üliharuldase haagisega auto. Mees oli lahkesti nõus Kolaka Almatõsse viima, aga ainult linna piirile. (See oli üldse imelik linn seal ei tohtinud mootorrattaga kesklinnas ka sõita võibolla oli haagistega sama seis.) Sarik tellis linna piirile puksiiri vastu, kuhu Kolakas vilund võtetega peale siirdati. Karult ei küsitud sentigi abi eest. Kaz jääb meenutama ülima külalislahkuse poolest ja Mendistani poolest.